Naiste sõna on naiste jõud (Kersti Kaljulaidi Fondi lemmik)

Marlen Makarov essee

14. märts on emakeelepäev. Kas ei kõla uhkelt? Ilusal keelel on vääramatu jõud, ent küllap ei hoomaks eesti keel eestlaste kombel tagasihoidlikult seda ise, kui see võimalik oleks. Meie keel hõlmab endas vaoshoitud ilu ja esteetilisust, seda kõnelevad vähesed. Sellest olenemata see püsib, ja ometi öeldakse ju, et vähem on rohkem. 

Sõnad – neid on tubli annus. Kohati tundub, et lausudes neid üksteisele on need üksnes heliribad, mida me järgmise päeva koidikul enam ei mäleta. Keegi aga ikka mäletab. Mäletab see, kellele lausutud sõna voolab soojast südamest ja puhtast hingest. Mäletab ka see, kes on tundnud sõna jõudu tänu valusatele valedele, mis ründavad ja rüüstavad ühiskonnastruktuuri. Need eelarvamused ja viha tuleb matta omaendi kätega, kahmates peale rammust mulda ja jättes need siis igaveseks sinnapaika.  

Hing ajab pinde, kui mõistan, et poisid, kellega kunagi liivakastis mängisin ja puude otsas turnisin, on võtnud seisukoha, et minu sugu on kuidagi nende omast nigelam. Valutab süda, kui mõtlen tagasi ajale, mil mõni teravama keelega mehehakatis andis endale voli minu vastu õel olla. Selle peale öeldi mulle: „Poisid on poisid ja selleks nad jäävad, mine tea, äkki sa hoopis meeldid talle, ära pane tähele.“ Ajas tohutult marru, kui põhikoolis leidsin end olukorrast, kus poiste suust kõlas suisa seletamatu valuoie, kui parasjagu pandi nad paari tüdrukutega, kusjuures needsamad poisid seletasid üksteise jaoks üsna veenvalt ja sageli, kui emotsionaalsed on naised. See kõik oli juba siis minu jaoks pisut irooniline. Tänini on mõni remark tunnis kiire tulema, et kuidas naised vajavad selleks mehi, et see nii-öelda ”kanakari” balansseeritud saaks.

Kui meeste suust kõlab tulihingeline ja vihane lause ”Naised ei sobi poliitikasse”, peab tunnistama, et midagi on kohe tõsiselt valesti. Tahaks kohe küsida, et miks. Isegi kui küsida, ei saaks ma arvatavasti sealt pädevat ja vettpidavat vastust, sest neil lihtsalt ei ole seda. Ausalt öeldes kõlab see ka veidi koomiliselt, kui võtta arvesse asjaolu, et kõik agressorid ja sõjaalgatajad on siiani olnud mehed. 

Kui mehe sõna otsustab, kas mul on õigus oma kehaga teha seda, mida mina ise tahan, kui sündimata loote elul on rohkem kaalu kui minu omal, on midagi valesti. Me oleme kõik ju kellegi tütred, missugune isa võtaks omaenda tütrelt õigused ära? 

Sellist käitumist ignoreerides ja tüdrukuid alatult veendes, et sellised sõnad ja väärteod on vaid kiindumus, mida poisid patriarhia tõttu välja näidata ei oska, või tavalised meestejutud, mida naised ei mõista, on solvava ja vastuvõetamatu käitumise normaliseerimine ühiskonnas, mistõttu tüdrukud ei õpi enda eest seisma ja jäävadki arvama, et nemad peavad alla jääma, et nende sõna ei loe ega hakkagi kunagi seda tegema.

Kohati tundub, nagu läheks me ajas tagasi. Kohati aga tundub mulle siiski, et mehed on enda jaoks kaotamas haaret ja kontrolli naiste üle, ja nad kardavad, maskeerides seda agressiivsete ja emotsionaalsete sõnadega.

Sellist süsteemi, mis oli kunagi, ei saa lasta uuesti sündida. See kõik ei pea lõppema puhtalt seetõttu, et oleme väärtuslikud kellegi emana, tütrena, õena, või abikaasana. Iga naine on ise ju inimesena keegi. Meil ei pea tingimata olema märgistust, tiitlit või rolli. Meil on koht poliitikas, õigus omaenda kehadele ja meie sõna loeb. Kelleks oleme sündinud on meie uhkus, meie hästi väljateenitud enesehinnang ja seda ei saa keegi meilt ära võtta.

Kaitskem tütreid ja harigem poegi!

SAADA MEILE PÄRING!

Lisa ka oma e-posti aadress ja failid ning saada päring. Ootame.